kima vastu õuetara. Kambri otsas aias kasvavad sibulad ja sigurid, akna alla on tehtud väike lillepeenar, kus õitsevad moonid ja kollased karikakrad. Veidi maad eemal kasvab üksik kräsus okstega ja sammaldunud tüvega õunapuu, selle tagant paistab kümmekond mesipuud, kõik pakk-tarud. Õue teises otsas vedelevad vanamoelised põllutööriistad ja mõni ärakantud pajukoorest viisk. Nähtavasti on sellel ajast ja arust läinud jalatsil siin metsanurgas veel eluõigust, ta laseb ühtviisi kergesti vett sisse ja välja. Vesisel heinamaal või karjamaal liikudes on sul jalad ainult niisked, vastikut veelirtsumist ei tunne, õhk pääseb kergesti ligi, varbavahede haudumist ei ole karta.
Nüüd avaneb aidauks, millest astub välja perenaine, jahumatt süles. Ma märkan, et aidauksel ei ole lukku, käib kinni vanamoelise tabaga. Ja milleks siin ka lukk, kes siia metsapõhja vargile tulebki! Meid nähes jääb perenaine jahmudes seisma, kusjuures jahumatt ähvardab maha kukkuda. Kuid tragi naine kogub end kohe, sülitab kolm korda tugevasti vasemale, et ehmatusest mõnd häda ega ohtu ei tuleks.
Teretame, kusjuures mu kaaslane seletab kohe, kes ta on ja et liigub asja pärast.
„Nojah,“ saab perenaine oma kohmetusest võitu, „eks siis astuge edasi ja rääkige Mihklile asi ära. Rehe all ta vist kolistab, lubas vikateid seadma hakata.“
Samal hetkel astub kambriuksest välja noor tüdruk, lõngaviht käes, meid nähes pöördub aga kannapealt ringi ja jookseb tuppa tagasi. Veidi
142
