Talviste metsatööde ajal tulevad mõned puulõikajad tallu korterisse, kui tööjärg juhtub talu lähedale. Kõik käigud välja, linna ja poodi tehakse talvel reeteega. Muidugi peab talvel valmis tooma poekraami kogu aastaks, väikesi asju aetakse jala sedasama metsateed käies.
Kas neil ka igav peaks olema eraldatud soosaartel?
Ei tea, oma pere inimseltskonda teatud määrani annab. Ja ollakse harjunud üksindusega, väljas on nad arad ning pelglikud ja igatsevad tagasi kodutallu. Kodus aga kuulatakse hea meelega uudiseid, mis juhuslikult tallu sattunud külaline välismaailmast teab. Lõppeks ei lase töö igavust tunda, see köidab meeled vara hommikust hilja õhtuni, ei ole kerge sellisel soosaarel leivapalukest hankida. Ja küllap on sellelgi kodul oma hing, kes neid köidab kodutalu, põldude, niitude ja metsade külge. Selle hinge kutset oskavad nad paremini kuulata kui väliskülad, kus muid segavaid tegureid palju. Absoluutselt eraldatud ei ole nad ometi: koolis ja leeris käiakse väljas, mehele minnakse välja ja naised tuuakse naaberküladest või -taludest.
Aegamööda hakkab tee halvenema. Mets jääb kiduramaks, siin ja seal läigib vesi. Võtame saapad jalast ja käärime püksisääred üles. Siis lõikame pikad kepid kätte ja jätkame teekonda.
Kuidagi moodi on püütud sedagi teed teha ning kohendada. Tümasid soonikukohti on täidetud hagudega, teisale on peale visatud roikaid või latte. Kepi abil tasakaalu hoides võid jala neist kuidagi ikka üle pääseda. Paiguti on aga
