METSATALUS.
Jalgrattad jäävad koolimajja, ise sammume jalgsi mööda metsateed metsapere poole, nagu siin kutsutakse üksikut soosaarel asetseval metsatalu. Mu reisukaaslane on enne seal käinud ja teab teed, arvab, et sinna saab kõvasti kaheksa kilomeetrit mööda laant ja soid.
On kauemat aega olnud põuane, tee on alul harilik metsatee, paiguti sügavasti rööpaline, paiguti näib hoopis kaduvat või läheb üle puujuurte. Sõber arvab, et me kuivi jalu siiski pärale ei jõua, tuleb kindlasti mõneski kohas palja jalu käia ja püksisääred üles käärida.
Kevadel suri siin metsatalus vanaema, teab sõber jutustada, siis oli surnu väljatoomisega häda küll, ei pääsenud välja reega ega vankriga. Paiguti kanti kirstu õlgadel, paiguti veeti kahe hobuse vahel köitel. Mitmes kohas vajusid hobused kõhuni tümasse ja mehed niueteni rappa. Üleni poristena jõuti viimaks tee äärde külasse välja. Siis mindi tagasi koju pühapäevariideid tooma, senistega oli võimatu ennast kiriku juures näidata. Külast laenati vanker, asetati surnukirst vankrile, ja nii toimetati viimaks surnu maamulda. Nii raske on siin surnut kalmistule toimetada. Siinsed põdurad vanakesed palvetavadki, et Jumal nende elupäevad lõpetaks reetee aegu, siis ei teeks matmine kodakondsetele raskusi.
Ka muidu on elu siin küllaltki eraldatud muust maailmast ja omapärane. Elatakse nagu Robinsonid tühjal saarel. Mõnikord läheb mitu aastat mööda, kui nähakse võõrast inimest talus.
138
