Müügiks lasti ka linde, laanepüüsid ja tetri. Suvel olid suuremaiks jahiloomiks põder ja metskits. Metsaperedes olevat igal pool aasta läbi olnud suitsutatud põdraliha, mida leivata söödi ja millele hapupiima peale rüübati.
Põdrajahil käidi ikka kahe-kolmekesi koos, kaugemad retked võeti ette viie-kuuekesi. Minu isa teadis jahimehi, kes oma eluajal 20—30 põtra lasknud. Võib-olla elab neist jahimehist mõni praegugi vanataadina kuski metsaperes.
Nüüd ei ole jahil enam seda tähtsust. Võib-olla mõni salaja laseb metskitse või põdragi — metsavahid on kaugel, ja enne kui nad pärale peaksid jõudma, on hävitatud viimne jälg, peidetud liha ja nahk. Ega mõisnikkudegi ajal põdrajaht lubatud olnud, harrastati aina salaküttimist. Tehti küll haaranguid ja läbiotsimisi, kuid harilikult ei leitud midagi, naaber naabrit üles ei andnud.
Harilikult käidi jahiretkedel maskeeritult — valehabemega ja võõrapäraselt riietatult —, et metsavahid ja mõisamehed ära ei tunneks. Võõrastes metsades jahti pidades ei hoidutudki metsavahtidest kõrvale, vaid kästi neid ilusasti ja heaga ära minna. Kord olevat üks metsavaht vastu hakanud ega ole ära läinud, siis võetud talt ära tubakakott, püssirohusarv ja muud jahitarbed, püss jäetud küll alles. Kui metsavaht selle peale on sunnitud olnud eemale lonkima, hüütud talle järele, et ärgu ta enam teinekord meestele vastu hakaku ega asjata pahandusi tehku. Ja pole see metsavaht pärast enam midagi kuulnud ega näi-
