pidamiseks tuli palju metsaheina teha. Ega olnud see heinategu sugugi kerge vesiseil heinamail. Sageli veeti saod enese järel hagude peal kokku. Karjast saadi head tulu, mitte küll piima ja või müügist nagu praegu, vaid müügiartiklid olid elusloomad ise. Igal sügisel aeti Narva ja sageli Peterburigi suured karjad loomi. Võid oli palju, seda ei jõutud oma perega äragi süüa, müügile oli raske toimetada, sellega määriti vankreidki.
Küllaltki omapärane oli nende suletud külade ühiselu. Siin võis veel hiljaaegu näha jäänuseid vanast suurperekonnast, kus vanaisa valitsuse all ühes leibkonnas elasid pojad oma naiste ja lastega, mõni kakskümmend ja rohkemgi hinge ühes talus. Kõik tööd tehti ühiselt, kõik varad olid ühised, ainult väiksemaid ehteasju ja „poekraami“ muretses igaüks ise oma maitse järgi nn. kasurahaga.
Selline patriarhaalne kord valitses kogu küla ühiskonnas, kus mitmedki tööd tehti ühiselt, kas kogu külaga või naabrus- ja sugulaskonna rühmades. Ja sugulased olid kogu küla elanikud läbisegi kõik, sest abielluti ikka enamasti oma küla neiude ja noormeestega.
Sellistest töödest mäletab õpetaja esmajoones sõnnikuvedu, mis korraldati külas või talude rühmade vahel ühiselt: ühel päeval ühes talus, siis teises ja kolmandas, — niikaua kui kõigil läbi. Need ühistöö või talgute päevad olid omamoodi pidupäevad, milleks tehti koduõlut, toodi viina, valmistati paremaid toite jne. Harilikult kulus selliste tööde juures pool päeva naljaheit-
