Õpetaja laseb kõigepealt kohvi keeta. See on vana Alutaguse komme, et külalist söömata ära ei lasta, seda peetakse juba vanast ajast, isegi üksikuis metsaperedes, ja tema ei taha sellest kuidagi mööda minna.
Kui siis kohvilauas selgub, mis otstarbel ma reisin, vangutab õpetajagi pead ja ütleb, et olen oma reisuga vähemalt kakskümmend aastat hiljaks jäänud — vana Alutagust ei ole enam, see elab veel mälestusis ja pärimusis, isegi metsaperede omapära hakkab kaduma. Täpselt needsamad sõnad, mis ütles Tudulinnagi sõber. Nähtavasti on igal pool huvitavamad ajad möödas. Jääb ainult lohutuda sellega, et kord ka praegune aeg möödub, küllap siis tulevased põlved leiavad selle huvitava olevat ja kahetsevad, et ta on möödas.
Õpetaja hakkab meenutama, et tema poisikesepõlves, aastat kakskümmend, kakskümmend viis tagasi, olid Tudu, Oonurme, Tudulinna ja ümberkaudsed metsapered omaette nurgakesed, muust maailmast eraldatud. Enamik teedest oli täidetud hagudega ja puupakkudega, kevadine suurvesi ujutas teed üle, siis võisid läbi pääseda ainult säärsaabastega või ratsahobusega, sageli ei saanud muidu, kui tuli palja jalu üle põlve vees sumbata. Tema mäletab, kuidas Tudu ja Oonurme elanikud Tudulinnas kirikus käisid — ikka ratsahobusega või palja jalu. Kiriku lähedal pandi kingad jalga.
Suvel elati vaikselt omaette taludes ja tehti suviseid töid. Suur osa suvest kulus heinategemiseks, sest loomi peeti palju ja nende ületalve
132
