läbi. Siin ta siis jändas ning mässas tümas, ei pääsenud läbi, pidi tagasi pöörduma.
Nüüd hakkavad tollest vanast teest jäljedki kaduma, ainult paiguti võib näha uue tee kõrval vana tee lookeid ja kõverusi, milles rööpad kinni kasvanud, sillutuspakud kas mädanenud või mutta vajunud.
Nüüd sõidab seda teed mööda omnibus Tudulinna ja Rakvere vahet ja mõne aja pärast kaob vanast teest viimne jälg. Kaob ajamerre taas tükike vana Alutagust, saab sellest lastele jutustada nagu imeasjast. Sõber arvab, et asundustalude kõrval on teevõrgu loomine ja korraldamine üks meie iseseisvuse suursaavutisi. Seda tuntakse siin kõrvenurgas paremini kui mujal.
Mõne aja pärast jõuame Oonurme. See on suur küla tee ääres. Taluhooned on siin pikad, pikemad kui kuski mujal olen näinud, sageli kahe ja kolme korstnaga. Tudulinnas olid kõrvalhooned eranditult elamuist lahus, siin on aga kõik kokku tõmmatud ühe katuse alla. Selgub siiski, et talumajad ei ole pikaks veninud kõrvalhoonete arvel, need on harilikud — rehetuba, rehealune ja aganik, pikkust annavad juurde suured kambrid ja avar köök. Rehetubagi on suur ja valge, siin tehti puutööd, oli siingi meestel tähtsaks lisatööks kodune käsitöö.
Tee ääres poes peatudes ja üht-teist pärides selgub, et siin on koolijuhatajaks minu vana tuttav — endine Rakvere seminari õpilane. Uus koolimaja on sealsamas poe kõrval, ja ma ei jäta vana tuttavat külastamata, seda enam, et tean ta olevat siit kandi mehi.
