rohusuits silma minna — pead harjuma. Kes siis kohe nutma hakkab.“
„Püssirohusuits polegi nii kibe,“ on poiss pahur endiselt, „ise oled sõjas käinud ja ei tea sedagi. Sa ei tea vist seda ka, et sõduritel polegi vaja ennast pesta. On mitu nädalat sõjas pesemata. Alles siis, kui tulevad seljataha puhkusele, saavad pihuga vett silmile panna. Seepi neil ei olegi… Sa ei tea veel sedagi.“
Nende argumentide vastu pole mul midagi öelda. Nähtavasti on Antsu meelest sõdurielu üks veetlevamaid külgi just see, et seal pole vaja seebiga nägu pesta.
Õhtulauas haarab aga väsimus väikemehe nii ootamata, et piimakruus jääb pooleli tühjendamata ja võileib söömata — pea vajub rinnale ja silmalaud lähevad kinni. Ei ole ime: kogu pikk päev on vastu võetud uusi muljeid ja elatud intensiivset mänguelu, kindralina, sõdurina ja jahimehena. Nüüd võib ema kindrali sülle võtta ja voodisse viia. Homme on uus päev, uued elamused ja mängud. Nii lähevad päevad, kuni tiivad on tugevad, et võib välja lennata — vastu saavutusile ja pettumusile. Kuni ring saab täis ja taas igatseb tagasi kodukohta, endisile mängumaile.
Istume pärast sööki teise tuppa akna alla. Ma ootan neid pärisjutte, mida sõber lubas pärast sauna rääkida. Ei saa aga kuidagi jutulõngale, esitame vastamisi küsimusi viimaste aastate elukäigust ja perekonnaelust, sekka vilksatab mõni vihje ühiselt veedetud sõjapäevist. Siis vaikime jälle ja otsime uusi küsimusi.
124
