Ja mis aegade jooksul välismõjudest vastu võetigi, see loodi ümber ja sulatati kokku koduse omapäraga.
Mäletan, et paari aasta eest külastasin üht sisemaa jõukat talu, kus oli rikkust palju, kuid kodukultuuri vähe. Söögitoas oli uhkelt poleeritud puhvetikapp, mille otsa oli pandud painapakult võetud look kuivama. Saalis oli kallis tiibklaver, kuid see ei olnud mängimiseks, selle peal vedelesid üliõpilasest tütre puudritopsid ja pleekimast toodud kangad, kuna saali pehmele mööblile olid laiali laotud lõngavihid ja lappimiseks väljavalitud pesu.
Tudulinnas ei näinud midagi sellesarnast. Siingi on klavereid, ja nad sobivad siia kodudesse. Ühes talus nägin vanamoelist orelit, kus peremees ise kirikulaule mängis. On orelimängu omal ajal Iisaku kihelkonnakoolis õppinud. Selgub, et sel kihelkonnakoolil on ümbrusele suur mõju olnud. Paljud vanemad või keskealised peremehed ja -naised on seal oma hariduse saanud. Nüüd muidugi on lapsi keskkoolides ja ülikooliski.
Kui viimaks sõbraga kõik käigud tehtud, sammume mööda teed tema kodu poole. Tõukan ratast kõrval ja vaikin.
„Sa vaikid,“ ütleb sõber, „oled pettunud, et ei leia enam endisi vokimeistreid, regede, toolide ja tünnivitste tegijaid?“
„Mis nüüd seda… aga kultuuri on teil palju, omapärast kodukultuuri. Päris kahju hakkab, et teil välismaailmaga läbikäimine praegu nii hõlpsaks saanud… Kardan, et mõne aja pärast see
120
