Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/117

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ma teadsin, et ta elab siin kuski Alutaguse kandis, ta kõneles kaevikuis sageli oma kaugest kodust, metsadest ja soodest — ihkas sinna tagasi. Siia tagasi ta on tulnudki, hüljates kõik pakutavad kohad pealinnas, mida Vabariigi algupäevil nii kerge oli saada. Peab siin oma isatalu ega mõtlegi kodukohast lahkuda.

Jutustan talle, et teen ringreisu kodumaal, eriti olen huvitatud Alutaguse kõrvenurgast, mille omapärasest elust juba poisikesena nii palju kuulsin. Tahaksin seda eraldatud maanurka lähemalt vaadelda ja kuuldud mälestusi elustada.

Sõber naeratab:

„Kas sa nüüd küll seda omapärast elu enam leiad, millest kuuldused sinu poisikesepõlves välismaailma ulatusid, selles kahtlen. Elu on omasoodu edasi läinud ja siia kõrvenurkagi muudatusi toonud. Meie ei ole enam välismaailmast eraldatud nurgake. Uued teed, raadio, ajalehed — need on välismaailma meile kättesaadavaks teinud. Oleksid pidanud vähemalt kakskümmend aastat varem tulema, kuid ole terve tulemast nüüdki, ehk leiame veel kuski soosaarel üksiktalu, kus võid näha vana aja jälgi.“

„Pole viga,“ lausun omalt poolt, „elu pole muuseum, et ta muutumatuna püsib, elu peabki edasi minema. Olen tee peal juba õpetust saanud, vanade aegade tagakurtmisi kuulnud ja uue elu paratamatut läbimurdmist näinud.“

Nii lepimegi vana sõjaseltsimehega kokku, et vaatame esiteks tema kodukoha alevikku ja

117