mise puhul põõsaste taha ja madalikele kinnijäänud puid lahti päästa. Mitme omaniku puud on — peab vaatama ja vaheaegu pidama, et segamini ei läheks. Mõned palgid vettivad raskeks ja vajuvad põhja, sinna nad jäävadki. Küllap siingi jõe põhjas puhkab mõni hea majatäis palke. Siit Rannapungerjast saadetakse puitmaterjal enamasti Narva, jällegi peaasjalikult parvedes. Plotitakse uuesti tugevad parved, mida siis hobustega mööda madalat Peipsi randa edasi veetakse.
Ajame veel juttu ühest ja teisest asjast. Kui lahkume, ulatab vana metsamees mulle oma krobelise käe ja lausub sõbralikult:
„Head aega siis… ja nägemiseni.“
TUDULINNA.
Tudulinnas kohtan kohe esimesel sammul täiesti ootamata vana tuttavat ja sõjaseltsimeest, kellega üheskoos külmetasime Karpaatides ja tammusime Rumeenia väljadel, ka Vabadussõjas kohtusime mõnikord. Ta väljub poest ja hüüab mind nimepidi, vana tuttava sõjaaegse hüüdnimega. Vaatan ja tunnistan — ta on ikka endine, väikeselt rõõmsailmeline, veidi unistav. Ainult peenikesi kortse on silmanurkadesse siginud.
Tervitused hulga aja tagant, esimesed küsimused üksteise peale: kust tulen, milline saatus mu siia toonud, kuidas elan?
116
