Tee ääres talus, kus joomas käin, kurdetakse selle tolmu üle ja ollakse pahased. Vana peremees istub aidakünnisel, seab piipu ja arutab:
„Ei jõua üks tolmupilv veel lahkudagi, kui tuleb taas teine auto või krusa ja matab kogu talu uuesti tolmu alla. Linnast tullakse maale, et siin on puhas õhk — siin suure tee ääres alles saad tolmu neelata. Paned pühapäeval hommikul valge särgi selga, õhtul oled nagu reheline. Minge vaadake ristikheinapõldu tee ääres — seal pole rohelist leheliblet, puha halli tolmuga kaetud. Eile käisin tee ääres heinamaal, mõtlesin, et pikutan õige veidi rohul… kui üles tõusin, olin nagu tuhavakka kastetud.“
Aida ette tuleb ka perenaine ja kurdab omalt poolt, et kangaid ei saa koplisse pleekima panna ega pesu kuivama, puha on varsti teetolmust hallid.
„Kui nad oskasid leiutada niisugused kiirusemasinad,“ arvab jälle peremees, „siis peaksid leiutama ka vastavad teed, mis ei tolmaks ega tahmaks teeäärseid talusid. Saksamaal või kus ehitatavat suuri teid, mis ei tolma, seal võidakse kihutada, aga siin piisaks hobusest ja raudteestki. Ja ei tea, kuhu nii suur rutt peaks olema… siin väikeses riigis peaks väiksema kiirusega oma asju õiendada jõudma.“
Lahkun talust. Lükkan veidi maad ratast käe kõrval ja kõnnin ise tee ääres rohus — õige küll, siit see päris tolm külge hakkabki. Ja ristikheinapõld maantee ääres on tolmust tõepoolest hall.
108
