„Mis nii viga rännata, nii kõnni minupärast või ümber maakera.“
„Nii — süües või?“ küsib Andres. „Tahaks õige näha, kas sa öösi ka sööd.“
„Eks istu kord mu voodi ette ja vaata.“
Keegi tahab hakata arvutama, kui palju umbes Mihkel toitu hävitab, esiti päevas, siis kuus ja aastas ja mitu keskmise suurusega perekonda sellega toidetud saaks. Mihkel heidab tüdinult käega:
„Jäta, kui võid, see nali on vana.“
Esimene puhkus tehakse Palu metsas. Nüüd võtavad teisedki jaamas taskusse pandud võileivad välja ja kinnitavad keha. Arno registreerib päevikus käidud kilomeetrid ja käimiseks kulutatud aja. Muidugi ei jäta ka tähendamata, et Palu metsas söödi ja puhati. Kuid ikkagi leiab, et see ei ole päris-sündmus, millest pikemalt kirjutada. Pärast sööki tahaksid poisid kangesti pidada käbisõda, sest parajaid käbisid on metsa all külluses, kuid õpetaja ei luba, vaid kiirustab teele.
Siitpeale hakkab päike kõrvetama armetult. Andres ja Jaan võtavad seljast kuued ja särgid — las seljad pleegivad. Pikk Eedi lakkab laulmast, sest sõnad kuivavad kurku.
Maastik muutub üha mägisemaks, siin mäekuppel, seal teine. Maantee lookleb paiguti mööda mäekülgi, teisal on aga mäed läbi kaevatud ja orud täidetud, nii et kõnni nagu sihti mööda. Niisugusel sirgel teel soovitatakse väikesel Eedil kompass taskusse panna, sest siin saavat läbi
10
