tatud südamest, ja sina, jumalik haridus, laotad oma valgust rõõmurikaste paikade üle…“
Rääkija jäi vait. Tema silmad hiilgasid, ta rind paisus, hele lõke valgustas silmapilguks ta vaimustatud nägu… Ta pilk langes selle koha poole, kus Lodijärve loss kaugel metsaserval enam aimatav kui nähtav oli. Seal oli kõik veel vaikne.
„Mu vaene isa!“ õhkas noormees, ja ta pea vajus rinnale.
Häälte ja kapjade kõmin kostis altpoolt ja tuli lähemale. Salk ratsamehi kogunes mäejalale ja jäme hääl hüüdis ülespoole:
„Kas oled veel üleval, Tasuja?“
„Olen küll. Tulge ligemale!“ vastas mees mäekingul.
Lühikese ajaga jõudis salk mäele ja peatus üksiku ratsaniku ees. Need olid enamasti Lodijärve talupojad. Neil olid sõjariistadeks kirved, vikatid, nuiad, mõnel vanad roostetanud piigid ja mõõgad, mis vist veel esivanemate sõdu olid näinud, ja kõikide nägudelt paistis kindel tahe neid mitut värki sõjariistu niipea kui võimalik tarvitusele võtta.
Noorepoolne hiiglakasvuga mees, keda Karu Andreseks kutsuti, lõi mõõgaga korra läbi õhu, laksutas näppu ja ütles: „Kas peame peale hakkama?“
„Kust te need head hobused kätte saite?“ küsis Tasuja.
„Tühjendasime enne tulekut naabermõisa tallisid,“ irvitas Karu Andres.
„Miks teie kohe lossi kallale ei läinud?“
