„Nad naersid?“
„Jah, mõlemad naersid, muudkui mina üksi…“
„Orjad siia!“ hüüdis Oodo valjusti ja plaksutas käsi. Mõned sulased jooksid kokku.
„Viige need lurjused talli!“ käskis noor lossihärra mürisevalt. „Kummalegi sada hoopi vitsu ja siis kõige sügavamasse keldrisse!“
Värisevad pahategijad viidi ära.
Oodo pöördus jälle kupja poole, kelle näole silmapilguks õel irvitus ilmus. „On see kõik sõna-sõnalt tõsi?“
„Viimne kui sõna!“ tõendas kubjas rusikaga raksuvalt vastu rindu lüües.
„Kasi!“ Piitsahoop tänas ustavat sulast isanda kaitsmise eest. Kubjas lonkas minema.
„Mis lugu see oli?“ küsis üks uudishimuline võõras.
„Lugu, millel lõpp veel tulemas on,“ vastas Oodo ratsapiitsa vart väänates. „Talupojad on mind teotanud. Nad on minu orja peksnud — see on teotus! — Ja jumala eest, mina seda ei kingi.“
„Mis jutt see on? Kuidas võisid talupojad sind teotada? Sinu omad talupojad?“ küsisid külalised imestades.
„Jah, tõsi küll, seda teie ei tea,“ seletas Oodo. „Siin minu maade piiril pesitseb ühe nõndanimetatud vaba talupoja pere, kes oma kentsakad õigused ei tea missuguse poole aruga piiskopi käest on saanud. Neil värdjail on minu isa helduse läbi hari nii kasvanud, et sugugi enam ei oska häbeneda. Nad on ühe jooksiku minu alamate seast eneste juurde peitnud, minu orja peksnud ja mind
80