elustas ta nägu. Ja vaata, nüüd hakkas rüütel kahe käega neiu ümbert kinni…
Jaanus tahtis karjuda, tahtis appi joosta, aga ta oli kiviks tardunud, nii et ta ei võinud häält teha, ei kätt ega jalga liigutada. Ja nüüd, oi imet! hakkas rüütel neiuga, keda ta palavalt kaisus hoidis, maast tõusma, nad kerkisid, kerkisid… Viimaks kadusid mõlemad pilvedesse. Jaanus vahtis üksisilmi seda kohta, kuhu viirastus oli kadunud, vahtis nii kaua, kuni ta silmad tuhmiks läksid ja kaks suurt, rasket pisarat ta põskede üle veeresid. Ta sirutas käed välja ja hüüdis: „Emmi, Emmi!…“ Seal lõhkes pilv teist korda, vana lossihärra kahvatu kooljanägu vahtis põlevail silmil Jaanuse otsa, kuivanud käed sirgusid temale ähvardavalt vastu ja nagu kauge kõuemürin mägede tagant kõmises hääl närtsinud huultelt: „Vaata enese selja taha, talupoeg! Vaata enese selja taha, ori!“… Jaanus pööras pead ja nägi suurt kollendavat välja, mille peal sajad orjad, meeste- ja naisterahvad, olid vilja lõikamas. Palavasti põletas päike tööliste selga, kuna paledelt higi ojadena maha voolas. Kurja näoga kubjas kõndis nende keskel edasi-tagasi, vandus ja peksis raske piitsaga neid, kes silmapilguks julgesid selga sirutada. Salajane oigamine, piitsa plaksumine ja äkilised valukiljatused kajasid üle välja. Kui Jaanus orjade nägudesse vaatas, arvas ta igaühes oma lihast venda, oma lihast õde ära tundvat. Ta sulges silmad… Korraga kuulis ta õige lähedalt oma nime hüütavat. Ta avas silmad ja nägi, kuidas kubjas üht poissi, keda Jaanus väga hästi tundis, pingi külge sidus ja armutult peksma hakkas. Rasked piitsahoobid sadasid vuhisedes õnnetu
72
