valgel oli näha, väga kahvatu. Ta toetus noore rüütli käsivarrele. Nähtavasti vajas ta lohutust, ja seda jagas Kuuno ohtrasti, nagu õige rüütli kohus.
„Kui te teaksite, auline preili,“ kõlas Kuuno pehme, paitav hääl, „kui suurt osa mina teie õnnetusest võtan, te kuulaksite suurema tähelepanuga minu trööstisõnu, mis nõrgad on, aga südamest tulevad. Teaksite teie, missugune põlev valu kui odapiste mu südamesse torkas, kui teie täna isa matmise juures südantlõhestava kiljatusega maha langesite! Ma oleksin kümme aastat oma elueast ohverdanud, kui sellega teie õndsat isa kümneks minutiks siia kurja maailma tagasi oleksin jõudnud meelitada, teile ütlema, et tal nüüd hea on, ja et ta teile tulevase jällenägemiseni pikka, õnnelikku iga soovib.“
Emiilia vastas kurval, väsinud häälel:
„Ärge rääkige sellest, rüütel. Ma tean, te olete hea inimene ja tahate mind rahustada, aga teie vaev on raisatud.“
Rüütel jäi vait. Vaikselt liikusid mõlemad mööda. Jaanus aga jäi veel tükiks ajaks müüri taha seisma. Ta oli sügavasti liigutatud.
„Missugune hirmus õnnetus!“ ütles ta iseeneses. „Emiilia armastas oma isa üle kõige maailmas, seda ma tean. Kuidas võib nüüd valu ta heldet, pehmet südant piinata! Kurbus ähvardab teda ennast hauda saata. Aga see mõte on hirmus. Emiilia hauas! Jumal hoidku!“
Jaanus vaatas haleda meelega veel kord lossi poole, mille üle must lipp õhtutuule käes lustlikult lehvis, kui arvaks tema, kurbuse enese märk, häbiks leina pärast laiska rahu pidada. Lossis
