paistma hakkasid. Siin jäi ta seisatama ja — käänas korraga paremat kätt lossi poole.
Mispärast? — Seda ei hakanud ta arutama. Ta polnud vahepeal ju viiel aastal kordagi sinnapoole saanud.
Kui lossihooned eemalt valendama hakkasid, pöördus ta kõrvale, sinnapoole, kus temale noorest east väga tuntud lossiaed rohendas. Ta pani tähele, et lossi katusel lehvis must lipp. Mis see tähendas? Oli keegi lossihärra perest surnud? Kerge ehmatusevärin käis silmapilguks Jaanuse kehast läbi.
Ta hiilis piki aiamüüri edasi, kuni üks koht tuli, kus müür oli madalam. Sealt võis ta tervet lossi selgesti näha. Jaanus toetus müüri najale ja jäi kuulatama.
Lossist kuuldus tume kära.
„Seal näib jahiselts ikka veel koos olevat,“ mõtles Jaanus, „prassivad veel õige vahvasti. Aga see must lipp? Mis see tähendab?“
Siis kriiksus raudvärav, mis lossihoovist aeda viis, ja paljude häälte kõmin tuli kuuldavale.
„Külalised tulevad aeda jalutama,“ mõtles Jaanus ja astus sammu kolm, neli kõrvale, kus tihedad põõsad üle müüri ulatusid ja teda aias olijate silma eest varjasid. Salk noori isandaid tuli laial liivateel valju vadinaga ligemale. Kõigil näisid pead rasked ning jalad ja keeled nõrgad olevat. Mõned hoidsid üksteist käe alt kinni.
„Kuule, Oodo!“ kuuldi üht ütlevat, „tont võtku, ulgumiseks pole sul vähematki põhjust. Alles kakskümmend aastat vana ja ise juba peremees… tont võtku, seal ei saaks ma mädarõikagagi tilka silma.“
