„Täna hommikul ta selle nahatäiega koju tuli,“ urises vanamees vastuseks.
„Aga mispärast?“
Vanamees kehitas õlgu. „Poiss ütles, ta olevat noorhärra koera „tigedaks hundiks“ nimetanud, ja noorhärra käsu peale olevat kubjas ta talli viinud ja uhtunud. Mis seal imet?“
Maanus pööras valusasti ohates pead. Tema silmad olid kinni, aga huuled sosistasid järk-järgult: „Ta sidus mu kinni… ja peksis… piitsaga… nagu koera… Oo! Ma ei teinud… muud… kui ütlesin… oo!… oo!…“
Haledus pani Jaanuse südame lõhkema.
„Kas külma vett on toas?“ küsis ta vanamehelt, kes tuimalt kui puupakk paigal lamas ja vastuse asemel ainult pead raputas. Jaanus tõusis ja vaatas otsides ringi. Ühest nurgast leidis ta ämbri, haaras selle kätte, käskis vanameest linaseid nartsusid otsida ja läks ise õue, kaevust vett tooma.
Kui ta veega tagasi tuli, oli vanamees üles tõusnud ja tuustis iseenese ette pomisedes kirstu kallal nurgas. Jaanus pani veeämbri aseme kõrvale maha, tõstis poisi pea pisut üles ja sosistas talle vaigistavaid sõnu kõrva sisse. Poiss õhkas, heitis siis kummuli ja jäi vagusalt ootama.
„Noh, kas leidsid?“ küsis Jaanus vanamehelt, kes ikka veel kirstu ees küürutas ja selle sisemust soris.
„Pagan võtku, mina’p siit leia hilpugi,“ urises vanamees.
Jaanus läks ise kirstu juurde, otsis ja leidis viimaks tüki peenemat linariiet.
