Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/47

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Missugune õnnetus niisugust abikaasat kaotada!“

„Minu kurvastus oli suur, mu lein lõputu. Aga ma olen vaigistust leidnud oma tütres, kes ema jälgedesse astus ja nüüd on mu vana ea valgus ja soojus.“

„Ma olen teie peale kade.“

„Teil on õigus kade olla. Niisugust südamlikku, omakasupüüdmatut armastust on harva pruudil peiule pakkuda, kui minu Emiilia mulle pakub. Teate vist, missugune tundmus on rändajal, kes surmani väsinult ja palavusest piinatult rohtaia vilusse astub, viimse jõuga kirssidest punava oksa puust murrab ja siis rohu sisse vajub, pehme, lõhnava rohu sisse. Niisugune tundmus on minu vanal südamel, kui Emiilia pehme käega mind õhtul laia leentooli paigutab, ise mu põlvele istub, käed mu kaela ümber sõlmib ja põhjalikult pärima hakkab, kas mul päeval palju muret olnud, kas ma terve ja kas mul praegu hea või paha on. Sõber, siis on mu vanadel kontidel hea kui kalal vees, siis olen ma õnnelik nagu poisike, kes peegli ees seistes esimesed karvakesed nina alt leiab, kuna ilus täditütar parajasti tuppa astub.“

„Ma näen, teie ise armastate oma tütart enam kui mõnigi peigmees pruuti.“

„Teistviisi küll, aga truumalt.“

„Kahju.“

„Kuidas… kahju?“

„Ma kardan, et te sedaviisi iialgi tütrest lahkuda ei raatsi.“

„Lahkuda? Kuidas nii, lahkuda?“

47