jumalaema, kummardage püha Peetruse asemikku ja kuulake nende sõna, keda tema siin patuses maailmas oma sulasteks on seadnud. Kui te seda ei tee, mis nemad käsivad, siis sööb teid siin ilmas tuli, uputab vesi, hukkab raud, ja vihase vaenlase kius kukutab teid igavese hukatuse järve. Aamen. Minge rahuga.“
Seepeale läksid noomitud talupojad minema. Aga nüüd ütelge, kes teie hulgast ei tunnista, et rüütel Kuuno kõigi noorte rüütlite au ja uhkus on.“
„Mina seda ei ütle.“ — „Mina ka mitte.“ — „Mis tõsi, see tõsi,“ kõlasid kiidusõnad kooris.
„Minule andis ta terve killingi, kui endi poolt temale sõnumi viisin, et meie rüütli jahikoer Taps pojad sünnitanud.“
„Minu eest ta kostis, kui mu peremees mind viina-aami tühjendamise eest nuhelda tahtis.“
„Külalistele ja nende sulastele oskab ta tublisti ette panna.“
„Ratsa sõidab ta niisama kui mina.“
„On tubli rüütel.“
„Mehine mehike.“
Nii kõlasid kiidutunnistused ausate sulaste suust, mis tunnistas, et kiidetud rüütel, kui tal olemas oli kümneski jagu neist omadustest, mis tal siin öeldi olevat, pidi tõesti kiiduväärt noormees olema.
„Ja sellest pole veel küllalt, et ta tugev ja vahva on,“ algas rüütli vaimustatud sulane uuesti, „ta on ka kõikide lossipreilide silmamuna. Eks ta ole läikiv ja libe kui uus vaskkübar, maheda häälega kui noored pruudid pulmaõhtul või vanad
