Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/427

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

julge, kaval kelm! Ta tahtis ju sind minu käest lausa ära varastada!“

Abtiss naeris lühidalt ja kähisevalt.

„Vahest annad nüüd ka oma peigmehe toreda nime teada?“

Agnes jäi vait.

„Ma näen kurvastusega, et sa ikka veel kangekaelne oled,“ ütles abtiss auliselt pead vangutades. „Mille üle sa uhkustad, tüdruk? Loodad sa ikka veel isa peale, kes sind pöörases helduses üleliiga on hellitanud, enesele vitsaks kasvatanud? Kuule siis: sinu isa on vilets kerjaja, keda mina edaspidi armust pean toitma. Tema vannub ja sajatab sind, sest oma sõnakuulmatu olekuga oled sa teda ja ennast õnnetuks teinud. Oleksid sa Risbiteri vastu võtnud, siis ei pruugiks su vaene isa nüüd kerjakotti kanda. Õnnetus ja sinu patud on tema vaimu pimestanud, ta annaks sulle vahest veelgi andeks, kui sa kavala kassimeelitu-sega temale läheneksid. Seda ei tohi sündida, muidu kaoks viimne õigus maailmast. Teie peate üksikult oma pattude nuhtlust kandma. Teda on jumal karistanud ja mina — tahan sind karistada. Sa oled nüüd täiesti minu meelevalla all, miski vägi ei suuda sind minu käest ära kiskuda.“

„Mida sa tahad minuga teha?“ küsis Agnes külmalt.

„Ma tahan sinu hirmsat kangekaelsust murda,, sinu keha vaevata, su hinge valusas kahetsemise tules puhastada. Võta see riie seljast!“

Äge puna tõusis Agnese palge.

„Mõtle, et ma mitte orjatüdruk ei ole, vaid Kaspar von Mönnikhuseni tütar!“ ütles ta välku-vail silmil.