Enne kui kinni võtjad kohmetusest toibuda suutsid, oli Gabriel uksest välja karanud. Ilma tagasi vaatamata tõttas ta pikast vahekojast läbi, kargas trepi ülemiselt astmelt müüri peale, hüppas kahe sülla kõrguselt alla, istus saani ja kadus pimedusse, enne kui välja saadetud tagaajajad teda veel korra näha oleksid saanud.
Agnes, keda kongi tagasi oli viidud, pöörles unetult oma kõval asemel. Mure ja ahastus vaevasid ta südant, sest ta ei teadnud veel, kas Gabriel oli õnnega pääsenud või tagaajajate kätte sattunud. Umbes tunni aja pärast kõlises kongi-ukse lukk. Uks läks lahti ja abtiss astus sisse, pahemas käes lühtrit põleva vahaküünlaga ja mitme nööriga piitsa kandes. Abtissi näost oli näha, et ka tema silma uni ei olnud saanud. Ta tõmbas ukse enese järel kõvasti kinni, seadis lühtri müüriaugu ääre peale ja ütles Agnesele, kes imestades asemelt tõusis: „Või see ongi sinu armuke?“
Kogu neitsilik uhkus, kogu endine kangekaelsus ärkas selle pilkava sõna juures korraga Agnese südames.
„See on minu kihlatud peigmees,“ kostis ta rahulikult.
„Kena peigmees, seda ei või salata,“ pilkas abtiss. „Ja juba kihlatud? Muidugi sinu isa lubaga ja õnnistusega?“
Agnes ei vastanud.
„Vahest ei teagi sinu isa veel sellest õnnest, et ta oma sulase või pärisorja äiaks peab saama? Kuidas saab ta jumalat kiitma, et ainsast tütrest niisugust rõõmu näeb! Priske, jumekas noormees, see tulevane Mönnikhuseni väimees! Ja missugune
