põlve sõprade peale enam vaadatagi; nüüd elab mehike nagu mutt mulla sees ja ei julge iseoma nägu kellelegi näidata. Ma ei mõista, mispärast vangide tabamist just tema kätte usaldati; oli ju ette arvata, et sellest midagi välja ei tule.“
Kodanike seast ei tõstnud keegi häält Ivo kaitseks. Kõrtsmik ütles: „Ivo mehed räägivad, et ta sellest saadik hoopis teiseks inimeseks saanud, kui Mönnikhuseni tütar tema küüsist pääses.“
Gabrieli süda hakkas kergesti tuksuma; ta kuulas põnevusega.
Kõrtsmik kõneles edasi: „Sestsaadik on ta möllama hakanud, nagu oleks püsti saatan tema sisse läinud. Oma lihasel vennal on ta silmad siniseks tagunud, vanamoori, kes alati ta ümber oli, jalaga vigaseks löönud ja vahimehed poolsurnuks peksnud, et need tüdruku ära viia lasksid. Ennem armastas ta nalja heita, andis väikseid eksimisi andeks, sallis mõistlikku vasturääkimist, võttis tarka nõu kuulda ja oli ise meister kõiksugu sõjakavaluste peale, aga räägitud päevast saadik ei ole keegi enam naljasõna tema suust kuulnud, oma meeste vastu on ta püsti kuradiks saanud, vaenlaste vastu ei oska ta enam midagi korda saata, ehk küll salk suuremaks on kasvanud; Sagorski nime kuuldes pidavat ta iga kord kahvatama ja värisema. Ohe sõnaga: kange vihastamine on mehe meelt seganud.“
„Mille üle ta siis nii kangesti vihastas?“ küsis Gabriel süütult.
„Eks ikka selle üle, et vana Mönnikhusen oma tütre ära viis, kuna Ivot ennast laagris ei olnud. Kas sa seda lugu veel ei tunne?“
„Ei, ma tulin alles hiljuti Tallinna.“
