„Mis on sul selle peale vastata?“ küsis abtiss tumedalt.
„Ei midagi,“ kostis Agnes tasa.
„Kes on sinu armuke?“
See sõna ärritas Agnese naisterahva-uhkust.
„Sa oled minu tädi, aga sel viisil ei tohi sa siiski minuga rääkida,“ ütles ta üles tõustes.
„Jää paigale!“ põrutas abtiss. „Tahad sina, kõlvatu tüdruk, mind õpetada, kuidas mina sinuga pean rääkima?“
„Mina ei ole kõlvatu tüdruk.“
„Sina oled niisama kõlvatu kui see, keda sa armastad.“
„Mina ei saa iialgi kõlvatut inimest armastama,“ kostis Agnes külma rahuga, sest tädi üleliigne ägedus hakkas teda põlgusega täitma.
„Küll edaspidi selle eest muretsetakse, et sa teist korda nii sügavale ei lange, aga praegu oled sa langenud, sest sa õhkad inimese järele, kes seisuse poolest sinu vääriline ei ole. Oleks ta sinu vääriline, siis oleksid sa seda ammugi tunnistanud. Aga see saab kõik salaja toimetatud, varga viisil pimedais nurkades sosistatud ja — jumal teab mis veel ära tehtud.“ (Jälle raputas abtiss end ja lõi risti ette.) „Sa tahtsid oma isa õe eeskuju järele teha, salamahti kodunt ära joosta, iseennast ja oma sugukonda kõige suurema häbi sisse kukutada? Kes teab, mis veel oleks juhtunud, kui sa kauemaks Kuimetsa oleksid jäänud!“
„Magdalena Zoege!“ ütles Agnes varjamatu põlgusega, „kui teie seda nime ei häbene teotada, mida minul on au kanda, siis tuletage vähemasti meelde, et teie Pirita kloostri abtiss olete.“
See etteheide mõjus niipalju, et abtiss ägedate
