gest aknast ulatus pilk kaugele üle merelahe, mille serval Tallinna müürid ja teravad tornid otsekui vee seest üles kerkisid. Igapäevastest jumalateenistustest ja palvetamistest kirikus, nagu ka nunnade üldistest söömaaegadest pidi Agnes osa võtma ja tegi seda hea meelega, sest ta nägi siin ometigi inimeste nägusid, ilma et keegi küsimistega tema peale oleks tormanud, nagu see linnas ühtepuhku sündis. Paar nädalat oli Agnes kloostri eluga täiesti rahul, tegi näputööd, luges, palus jumalat ja mõtles Gabrielile. Oli tal esiotsa salakartus tädi „kasvatusviisi“ eest olnud, siis palus ta seda nüüd tema käest südame põhjas andeks, lootes, et tädi teda hoopis rahule jätab. Tädi käis teda harva vaatamas, rääkis vähe, aga vaatas teravasti, nagu tahaks ta pilguga õetütre hinge tungida.
Ohel päeval laskis abtiss Agnese oma kongi kutsuda — abtiss elas nimelt niisama lihtsalt kui kõik nunnad. Agnes läks ilma kurja aimamata. Kongi astudes lõi ta äkisti araks, sest püha naisterahva kollane, kortsus nägu oli jääkülm, ta pilk torkav.
„Istu siia ja kuula, mul on sinuga rääkimist,“ ütles ta madalale pingile oma jalge ees tähendades.
Agnes täitis käsku.
„Ma olen sind nüüd küllalt uurinud, ma tun- , nen sind läbi ja läbi,“ algas abtiss väga tõsiselt. „Sa oled kaval, salalik ja tigeda südamega.“
„Tädi!“
„Ole vait! Ma näen su hinge põhjani. Ma lootsin helduse ja lahkusega sinust niipalju võitu saada, et sa mulle ilma sündimata kõik oleksid
