alla, sinu enese õnneks,“ ütles Mönnikhusen silmi ära pöörates. „Ära karda, et sind nunnaks teha tahetakse. Sa oled vaga Luteruse õpetuses üles kasvatatud, keegi ei tohi sind sellest taganema sundida. Sa pead ainult jälle õppima jumalat paluma, mida sa vist unustanud oled. Kui mina sõjast tagasi tulen ja sinust näen, et sa meelt oled parandanud, siis lõpeb asi selge rõõmuga.“
„Aga ma ei taha kloostris elada!“ hüüdis Agnes ägedalt. „Tädi Magdalena ei vaata hea silmaga minule, mul oli ikka salakartus tema eest. Mis kurja olen ma teinud, et sa mind enesest ära lükkad? Ma jooksen salaja kloostrist ära ja tulen sulle järele.“
„Kloostril on kõrged müürid,“ naeratas Mönnikhusen. „Üksainuke abinõu võib sind sealt päästa.“
„Missugune? Räägi, pai isa! Ma tahan kõik täita, kui sa mind enesest ära ei tõuka.“
„Siis läkitame käskjala Risbiterile järele ja kutsume ta tagasi.“
Erutuse läige kustus Agnese silmist. Ta laskis pea kui närtsinult longu ja ütles tasa: „Parem lähen kloostrisse.“
Paar päeva hiljem asus Agnes Pirita kloostrisse elama ja Kaspar von Mönnikhusen läks mõisameeste salgaga Tallinnast välja.
Pirita klooster — jäänus katoliku ajast, mis Eestimaal aastal 1525 lõppes — oli sel ajal veel suur ja tore ehitus, rikas raha ja maade poolest, kuulus oma selleaegse abtissi suure vagaduse pärast. Kloostri seadus oli vali: ta nõudis üksildast elu, vaikust, sagedat palvetamist. Kloostri peahoone seisis suure kiriku põhjapoolsel küljel
