Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/389

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

ja omaenese kurbi päevi lühendada. Ma igatsesin varsti sinu järele tulla. Ilma sinuta ei maksa elu minu meelest midagi.“

„Vahest ei maksa aga elu ilma isata ja isamaata su meelest ka midagi?“ ütles Gabriel tehtud karedusega.-

„Mis see tähendab?“

„Oled sa valmis, kui vaja ja aeg käes on, ka Venemaale kaasa tulema? Mõtle, mina ise olen pooleldi venelane!“

Agnes ei viibinud silmapilkugi vastusega.

„Sinuga lähen ma igale poole, olgu maailma otsani. Ja et sa ise pool venelane oled, siis ei või nad nii kurjad olla, kui neist räägitakse. Ma tahan katsuda tubliks vürstiprouaks saada.“

„Selleks pead sa saama. Tsaar peab sõna. Seniks — kannatust ja vaikust!“

„Ma kannatan ja vaikin. Aga nüüd pean ma tuppa minema, sest olen haige, puruhaige.“

„Sina — haige?“

„Ma pean haige olema, muidu viiakse mind sedamaid Risbiteriga teist korda laulatusele.“

„Noh, siis ole nii haige, kui jõud kannab, aga hoia ennast suremast!“

„Ei, nüüd on mul jälle himu elada.“

Hääled surid pikas suuandmises. Siis tegi Agnes enese vaprasti Gabrieli käte vahelt lahti ja kõndis kindlal sammul aiaukse poole. Ta ei tahtnud lahkumist asjata raskeks teha.

Kuid teisel hommikul ei tõusnud Agnes voodist. Ta oli tõesti haigeks jäänud.