sellepärast põgenema. Pika eksimise järele oli ta mineval kevadel sinna paika tulnud, kuhu kallimad mälestused teda tõmbasid. Oru talu oli ammugi maatasa tehtud, äi ja naine surnud, poeg sootumaks kadunud, maakoht kõrbeks muudetud. Isa oli elust tüdinud; ta võttis nõuks siin surma oodata. Ta ehitas enesele jõe äärde hurtsiku ja elas kalapüügist. Ivo Schenkenbergi salga eest põgenes ta metsa. Sel ööl, kui mind jõkke visati,
oli ta kaugelt vaatama läinud, kas laager ikka vana koha peal seisab. Jõe kallast mööda lüüsides oli ta inimese leidnud, kes hingetult oma veres lamas. Tähele pannes, et keha veel soe, oli ta haavatud inimese halastuse pärast oma selga tõstnud ja hurtsikusse kandnud. Ta ei teadnud veel, keda surmast oli päästnud, aga kui ta hurtsikus mind elusse äratada püüdes mu riided lahti võttis, puutusid talle põueoda ja sõrmus kätte. Ta hakkas minu nägu ligemalt uurima ja märkas, et kogemata oma poja elupäästjaks oli saanud. Tema õrna hoole all sain ma mitmenädalase põdemise järele ägedast haigusest võitu. Sa võid arvata, kui palju meil selle ajaga teineteisele jutustada oli! Kuuldes, et tsaar Ivan temale armu anda lubanud, hakkas isa liigutuse pärast suure häälega nutma. Ta oli juba viimse lootuse kaotanud, et isamaad ja Moskva linna iialgi näha saab; nüüd ähvardas rõõm vana bojaari peast nõdraks teha.“
„Ja nüüd — nüüd lähete mõlemad Venemaale?“ küsis- Agnes vaevalt kuuldavalt.
„Nüüd läheme otsekohe Venemaale. Ma ei taha puhata, enne kui minu isa endise täie au sisse on tõstetud. Mul on kindel lootus, et tsaar sõna peab.“
