veel kord lossihoovis näitad, siis lasen su koertel lõhki kiskuda, et sust muud järele ei jää kui su kerjuse kaltsud…“
Sellega lõppesid seks korraks junkru ähvardused, sest lähemal silmapilgul välgatas Jaanuse käsivars ta silmade ees, laksatav lops pani ta põse punetama, keele tarduma ja jalad tuikuma. Emmi karjatas ehmatuse pärast ja eremiit kiskus Jaanuse eemale, tasa temale öeldes: „Poiss, mõtle, mis sa teed! Tahad sa ennast meelega hukatusse saata?“
Jaanus seisis kui sammas, tummalt ja mahalöödud silmil.
Oodo aga tormas kiriseva ähvardusega: „Küll ma tasun!“ oma mära juurde, hüppas selga ja kihutas kodu poole. Emmi jäi esmalt nõutult seisma ja vahtis hirmuga vennale järele; siis palus ta tasakesi eremiiti, et see aitaks teda sadulasse. Vanamees tõstis ta hobuse selga, andis talle ratsutid kätte ning ütles:
„Nüüd ole hea laps, Emmi, katsu, et sa Oodoga ühel ajal lossi jõuad, ja räägi isale tõtt. Püüa ära pöörata õnnetust, mida tige poiss võib sünnitada.“
Emmi noogutas tummalt pead, pakkus jumalagajätmiseks vanamehele käekest ning ütles kartlikult Jaanuse poole piiludes:
„Jumalaga!“
„Jumalaga!“ vastas see järsult, ilma et kordagi silmi oleks üles tõstnud.
Emmi ergutas hobust ja ruttas vennale järele.
Jaanus ei liikunud paigast, vaid vahtis kohkunult, üksisilmi kaugenevale kujukesele järele. Poisi südamesse tikkus salasammul kahetsus ja
