Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/366

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

ei tundnud ta veel puudust. Tal olid Toompeal ikka veel uhked majad ja majades hulk varandust, millega ta vürstlikult elada, laialipillatud mõisamehi koguda ja neid uuesti sõjale valmistada suutis. Tal oli kindel nõu Kuimetsa venelaste käest tagasi võita. Enne aga pidi Agnese ja Risbiteri pulmad Tallinnas ära peetama ja noorpaar sõjakärast eemale, Kuramaale asuma, kus Risbiteril mõis oli. Küll tõrkus Agnes vastu, küll . tõendas ta sada korda, et tema nüüdsel kardetaval ajal isast koguni lahkuda ei raatsi, küll püüdis ta Risbiterit põlguse ja kibeda pilkamisega enesest eemale peletada, aga see kõik ei aidanud midagi. Mönnikhusen oli ettevõetud nõus kaljukindel. Pulmad määrati septembrikuu keskmistele päevadele. Agnes nuttis Gabrielile mõteldes ööd läbi. Ta süda ütles: Kui Gabriel veel elab, siis peab ta mind üles otsima, oodaku teda siin mis tahes. Ta teab, et ma Tallinnas olen. Miks ta ei tule? On ta haige? On ta surnud? See oli iga kord Agnese mõtete viimne piir, ja iga kord asus kramp ta südamesse, kui ta mõtetega niikaugele oli jõudnud. Mistarbeks siis veel elada? Agnes mõtles sagedasti surma peale, aga ta ei tahtnud kätt enese külge panna. Ilma Gabrielita pidi ju surm muidugi pea tulema. Kuidas võis Gabrieli pruut Risbiteriga elada, õnnelik olla, vanaks saada? See oli Agnese meelest jälk mõte, see oli närtsi-mine ja surm.

Gabriel aga ei tulnud ega tulnud.

Ivo Schenkenberg viibis ikka veel Tallinna all laagris. Oma endisest tulisest agarusest näis ta palju kaotanud olevat. Pooled päevad istus ta nukras mõttes üksipäini telgis ega lasknud kedagi