male Ilgemale, vaatas talle läbitungivalt silma ja sosistas: „Kuhu on Gabriel jäänud?“
Nüüd alles näis Ivo täiele arusaamisele ärkavat. Ta silm välkus, õel naeratus kräsus ta huuli.
„Otsige teda!“ vastas ta kähiseva häälega ja andis järsku hobusele kannuseid. Asjata hüüdsid Mönnikhusen ja mõlemad bürgermeistrid teda tagasi. Ivo ei pööranud kordagi pead, vaid kihutas kui meeletu laagri poole. Oma telgi ees kargas ta vahutava hobuse seljast. Christoph tuli talle telgist vastu. Sõnagi lausumata tõstis Ivo rusika ja lõi vennale vastu silmi. Christoph tuikus ja taganes hirmuga telki: Ivo tormas järele.
„Äraandja!“ kärgatas ta venna peale, kes paludes käed talle vastu sirutas. „Miks sa seda tegid?“
„Tahad sa mind tappa, nagu sa Gabrieli tapsid?“ ähkis Christoph. „Ma ei võinud parata, bürgermeistrid kippusid vägisi telki ja vahid tahtsid neid maha lüüa. Mõtle, mis sellest välja oleks tulnud! Täna taevast ja mind, et hirmsa õnnetuse ära pöörasin.“
Ivo ei kuulanud. Ta tuikus vaheriide taha, tõukas vanamoori jalahoobiga sealt välja, hakkas kahe käega oma karvust kinni ja langes hambaid kiristades ning tumedasti möirates Agnesest mahajäetud asemele kummuli.
11
LAULATUS.
Kaspar von Mönnikhusen oli põhjatu rikas. Vaevalt oli keegi Eestimaa mõisnike seast sõja läbi nii rasket kahju saanud kui tema, aga siiski
