käed välja, oodates, et jälleleitud pruut nüüd tema kaissu lendab. Aga Agnes põrkas tema eest tagasi ja ütles ärarääkimata põlgusega: „Teie?“
„Mina neh,“ kinnitas Risbiter. „Mina’p see olin, kes telki lähemalt vaadata himustas ja kohe vahimeeste kallale kippus. See oli imelik aimus, või õigem ütelda südame hääl, mis mulle selle õnneliku mõtte andis.“
Agnes pööras õnnelikule aimajale järsku selja ja ütles isale: „Lähme siit, mul on hirm selle paiga eest.“
„Hirm, kui mina siin olen!“ ütles Mönnikhusen uhkusega. „Ära karda midagi, rüütel Mönnikhusen mõistab oma tütart kaitsta. Aga miks sa kätt sidemes kannad? Oled sa tõesti haavatud, vaene laps?“
„Jah, ma olin haavatud, aga nüüd olen terve. Oh isa, ma olen palju läbi teinud“ — Agnese hääl värises — „sestsaadik, kui sind viimast korda nägin, kuid siin ei ole paras koht sellest rääkida.“
„Vaene laps, vaene laps! Ma otsisin sind sel hirmsal ööl igast nurgast, aga sa olid kui tina tuhka kadunud; alles siis, kui viimne päästmise lootus möödas oli, põgenesin ma põlevast mõisast.“
„Ja mina tapsin sinu kambri poole tungides tosina venelasi ära, aga kamber oli tühi,“ lisas Risbiter alandlikult juurde.
„Kas sa võid juba hobuse selga istuda, Agnes?“ küsis Mönnikhusen.
„Võin küll, aga ma jookseksin ka jala hea meelega sinuga kaasa,“ ütles Agnes rõõmsalt.