junkur Risbiter?“ küsis Sandstede naeratades. „Tuletage meelde!“
Risbiter punastas kergelt, aga ta kostis upsakalt: „Minu mälestus ei ulatu kodanike ja käsitööliste nimede tarbeks.“
„Vahest mäletate veel seda suurt riidu, mis mineval suvel Tallinna turul junkrute ja kodaniku-poegade vahel oli? Ivo Schenkenberg oli viimaste ninamees, kelle nuhtlemist rüütlid pärast suure ägedusega, aga asjata nõudsid.“
Risbiter oli näost punane kui keedetud vähk: ta mäletas väga selgesti, et ta räägitaval korral Ivo käest armetul viisil peksa oli saanud.
„Kas sina ka selle inetu riiu juures olid?“ küsis Mönnikhusen kulmu kortsutades.
„Mina?“ kogeles Risbiter. „Ei mäleta . . . Näe, mis tore telk see seal on? Lähme vaatama!“
Teised olid sellega nõus ja terve salk ratsutas Ivo telgi ette, kus neli meest vahil seisid.
„Tagasi!“ hüüdis esimene vahimees, tulijatele oda vastu sirutades.
„Kelle telk see on?“ küsis Sandstede imestades.
„Ivo Schenkenbergi telk,“ kostis vahimees.
„On Schenkenberg ise siin?“ päris Risbiter ettevaatlikult.
„Pealik sõitis linna. Minge eemale, telgi ligi ei tohi keegi tulla.“
„Oled sa peast nõder, lurjus? Tead sa ka, kellega sa räägid?“
„Minul ükspuhas.“
„Mina olen junkur von Risbiter!“
„Minu pärast ole Pisbiter, aga tagane, muidu torkan!“
