terve, ta kandis ainult pahemat käsivart veel sidemes, aga teda hoiti telgis kinni, sest et väljas käimine, nagu vanamoor seletas, tema õrnale tervisele esiotsa veel kahju oleks võinud tuua. Ta ei kandnud enam poisi ülikonda, vaid toredat naisterahva riiet ja kalleid ehteid, mida Ivo talle poolvägisi oli kinkinud. Agnesele ei maitsenud toit ega jook; nukralt istus ta Ivo vastas ja mõtles Gabrielile, kes, nagu Ivo ütles, enesele kingitud vabadust kurjasti oli pruukinud ja — plehku pannud.
Ivo oli väga mahe ja viisakas, puistas meelitusi, heitis nalja ja kõneles oma suurtest tegudest. Vaenlaste vastu kurat, sõprade vastu ingel, naisterahvaste vastu truu ori — see oli Ivo tegudele, nagu ta ise tõendas, ikka juhtnööriks olnud; selle põhimõttega oli ta vaenlasi võitnud, sõpru vaimustanud ja mõnegi naisterahva südant liigutanud. Ivo imestas ja pahandas salamahti, et tema vaimustatud sõnad Agnese suust samasugust vastukõla ei leidnud, tema leekivad pilgud neiu tuhmiks nutetud silmi vastu läikima ei pannud; veel hullem — ta pidi enesele valuga tunnistama, et Agnese pilk, kui see harva kogemata temal juhtus viibima, salakartust, umbusaldust või koguni jälkust avaldas. Kibeda sapiga täitis see Ivo südant, et Agnes sajandat korda sest asjast juttu tegi, mis ühtepuhku ta meeles liikus.
„Kuhupoole võib Gabriel põgenenud olla?“ küsis Agnes otsekui iseenesega rääkides.
„Kuhu mujale kui venelaste juurde — seal on ju tema pärispaik,“ kostis Ivo karmilt.
„Aga tal oli Tallinnas tegemist.“
„Mis tegemist?“
