küpsetada, aga iialgi ära looda, et mina sind enese pärast paluma hakkan või — sinu sõnadesse usun. Nii, nüüd on meie vahe selge ja minu südame pealt koorem ära veeretatud, mis mind kogu selle aja rõhus.“
Ivo käsi sasis kramplikult pistnoa peast kinni, mis tal vöö vahel oli.
„Sa ise ärritad mind?“ tuli hääl korinal ta rinnust.
„Ahaa, sul oli vist juba siia tulles nõu mind ära veristada? Seda parem, siis pole mul võllaga enam vaevlemist; ega ma sinu nõndanimetatud kohtunikkude käest eluga ikka ei pääseks. Uks palve on mul veel; Agnes von Mönnikhusen vii ilusti ta isa kätte; sa võid julge olla, et hea jootraha saad. Paremat ära looda mitte! Agnes mõistab ausa mehe ja — Ivo Schenkenbergi vahel vahet teha. Ma ei tea, kui suurt lugu ta sinust peab, aga seda ma tean, et tema lugupidamine sinu kohta minu surma läbi mitte ei tõuse. Sa võid tema ees minu peale valetada et suu vahutab, nagu sa ka vist juba teinud oled —“
Ivo kummardas äkisti ja tõukas noa kõigest jõust Gabrieli rindu. Gabriel oli poolpüsti karanud, lühike rögin tuli ta rinnust — siis kukkus ta vaikselt selili maha. Ivo jäi natukeseks ajaks liikumatult seisma, lõi siis käega, pühkis noa tera kuue hõlmaga verest puhtaks, astus telgist välja, hüüdis mehi ja ütles neile lühidalt; „Koristage see raibe ära ja visake jõkke!“
„Ivo, Ivo, mis sa nüüd tegid?“ hüüdis Christoph pärani silmil venna otsa vahtides.
„Maksin äraandjale palka; tema hukkamine jäägu saladuseks!“ kostis Ivo mõrudalt.
