sele otsaesisele oli kirjutatud, et sealtpoolt järeleandmist loota ei olnud.
„Gabriel, üks sõna!“ palus Agnes tasakesti. Gabriel kummardas tema üle.
„Mõtle: sinu surm on minu surm,“ sosistas Agnes talle kõrva sisse. „Alanda ennast minu pärast!“
„Sa tahad seda?“ sosistas Gabriel kurvalt vastu.
Siis ajas ta keha sirgeks, viskas mõõga Ivo jalgade ette ja ütles tumedalt: „Nüüd tee minuga mis tahad!“
Ühe silmapilguga olid ta käed selja taha nööritud. Veel korra sai ta haleda naeratusega Agnese poole pead noogutada, siis tõmbasid mehed ta telgist välja. Agnes langes jõuetult asemele tagasi . . .
Laagri elus sündisid sestsaadik mõned muudatused. Oli Ivo Schenkenberg seni suure kiirusega Tallinna poole tagasi rutanud, siis tegi ta nüüd, nagu sooviks ta Jägala jõe ääres põliselt paigale jääda. Oma telgi ümber keelas ta kõik käratsemise ära ja telki ei lasknud ta kedagi peale targa naisterahva, kes laagris arsti aset täitis ja keda selle kõrval ka pisut nõiamooriks peeti. See vanamoor valvas ööd ja päevad Agnese voodi juures ja tema hoolitsemise ning rohitsemise tõttu paranes haav kiiresti. Kui haige uinus, käis Ivo teda sagedasti vaatamas. Kaua silmitses ta siis Agnese nägu, sosistas vanamooriga seda ja teist ja läks kikivarbail välja, niipea kui haige rahutuse märke avaldama hakkas. Oli Agnes ärkvel, siis tegi vanamoor temaga juttu ja mõistis juttu kavalal viisil ikka Ivo peale käänata,
