kähku,“ pomises vanamees. Aga kohe peale selle läks tema nägu kurvaks ja pea vajus sügavamale.
Ta leidis mõrsja teise mehe kaisust, oma maad vaenlastest laastatud ja täitsa korratus olekus, oma lossi põletatuna. Ta otsis õigust, aga polnud mõistjat; ta katsus ka õnne rusikaõigusega, kuid selleks puudus jõukus. Ta läks kloostrisse, aga munkade välispidine püha paiste ja kodune koeraelu tegid temale kloostrielu jälgiks. Ta kaotas himu inimeste seas elada, rändas kaua mööda ilma, uuris loodust ja tema saladusi. Viimaks sattus ta Eestimaale ja leidis siin soovitud rahupaiga.
Tema koobas oli madal ja seestpidi ilma iluta. Aga jahe, selge ojake sirises alt mööda peegliks lilledele, kes ennast tema sees uhkusega vaatasid, isekeskis kihistades: „Oi, oi, kui pisikesed, peenikesed me oleme! Oi, oi, kui kauni karvaga ja lõbusa lõhnaga! Oi, oi!“ Ümberringi tõusid kõrged, toredad puud pilvede naabrusse, sealt jahutavat tuult ja kosutavat vihma maha meelitades. Ja kui tuulehoog neist läbi kohises, siis hõõrusid nad heas tujus oksi üksteise külge ja kahistasid lehtedega: „Ohoo, tohoo, tuuleõhuke, õõtsuta meid! Õõtsuta, õõtsuta õrnasti, hellasti. Ooh, kui hea, ohohoh! Ohohohooooh!“
Vanamees oli sügav loodusetundja, kes metsarohtude parandavat väge kasutada mõistis. Ta oli kaugel ümberringi vaese rahva arst, keda kui imetegijat austati. Tema ise ei salanud ilmaski rohtude loomulikku arstimise jõudu ega püüdnud nõiakunstniku nime saada. Siiski uskusid talupojad kindlasti, et ta üleloomulikke asju tunneb
34
