kallistasime, on paraku mööda läinud. Nüüd räägime teist juttu.“
Ivo lõi telgi eesriide lahti, käskis kümme meest sisse astuda ja ütles neile Gabrieli peale näidates: „Siduge see inimene kinni ja viige ta minu venna telki.“
Mehed kargasid nagu hundid Gabrieli kallale.
Sel silmapilgul kõlas telgi tagumisest poolest valus, südantlõhestav karjatus. Gabriel kiskus enese meeste käte vahelt lahti, tõttas Agnese voodi ette ja langes siin põlvili. Agnese silmist paistis meeletu ahastus.
„Nad tahavad sind tappa?“ karjatas ta valusalt.
„Sest pole viga, aga mis siis tuleb?“ hüüdis Gabriel meelt heites.
Kõvad kämblad haarasid uuesti ta kraest ja käsivarrest kinni. Nagu vihane lõukoer kargas Gabriel üles, raputas kinnivõtjad enesest eemale, kiskus mõõga kepi seest välja ja hüüdis välku-vail silmil: „Elusalt ei seo mind keegi. Minu veri tulgu sinu peale, Ivo Schenkenbergi“
„Ära mängi kometit!“ ütles Ivo külmalt. „Sinu verd ei himusta keegi, aga sa oled kahtlane inimene, kelle üle peab valvama. Sa jääd vangi, kuni Tallinna jõuame.“
„Ja siis?“
„Siis vaatab kohus järele, kas sul Kuimetsa langemises süüd on. Leiab kohus sind ilmsüüta olevat, siis võid rahuga oma isa otsima minna.“
„Kuulge mind!“ hüüdis Agnes äkisti. Ta oli asemel istukile tõusnud, ta silmad põlesid, kahvatanud palgeile ilmus kerge puna: ta oli ütlemata
