lasse kõlkuma panna, kui see sulle nalja teeb,“ andis Gabriel vastu tahtmist kibedalt vastu. „See oleks paras lepitus nende lugemata kõrvalopsude eest, mis sa minu käest oled saanud.“
„Väga hea, et mulle . kõrvalopsusid meelde tuletad,“ urises Ivo veidi punastades. „See annab asjale tõsisema näo. Mul on suur himu sind jalgupidi üles tõmmata lasta, nagu sinu vanaisaga tehti.“
„Ivo!“
Nagu tume möirgamine tuli hääl Gabrieli rinnust. Vähe puudus, siis oleksid Ivo lapsepõlvi-sed mälestused kõrvalopsude asjus uut kinnitust leidnud. Julge sõjamees oli kohmetult sammu taganenud ja käe mõõga külge pannud.
„Ma näen, et sa kardetav inimene oled,“ ütles ta veidi kõikuva häälega.
„Gabriel!“ kõlas vaheriide tagant pehme paluv hääl, mis Gabrieli kõigest kehast värisema pani. Ta märkas, et äkilises vihas liig kaugele oli läinud. Ümberpööramine oli raske, aga Gabriel sai enesest võitu.
„Ära pahanda, Ivo,“ ütles ta vagusalt. „Meie oleme ju koos üles kasvanud, mispärast peaksime meie teineteist siis igavesti torkima ja kiusama? Mina ei ole sinu ega su venna vastu iialgi viha kandnud; kui äkilise meelega vahel eksisin, siis olen selle eest küllalt kannatanud. Mis asi keelab meid ära leppida ja edaspidi head sõprust pidada? Mõtle, sa oled minust õnnelikum ja praegu palju kangem; õnnelikkude ja kangete kohus on armu ja heldust näidata.“
„Ma tean ise paremini, mis mu kohus on,“ urises Ivo. „Pole sul vaja mind õpetada. Minu
