„Siis lähme telki.“
„Ma ei või haige juurest ära minna, enne kui tean, et ta hästi hoitud on.“
„Tõstke tüdruk üles ja pange minu telgis sängi!“ käskis Ivo.
„Sinu telgis?“ kogeles Gabriel kurja aimates.
„Mis siis?“ ütles Ivo karedalt. „Mul ei ole siin laatsaretti haigete tarbeks. Kui ma tüdruku, kes minu mehe ära tappis, oma telki võtan, siis tähendab see minu poolt suurt heldust.“
Gabriel vaatas küsivalt Agnese peale, kes vähe arusaadavalt pead noogutas. Sõnalausumata sasis Gabriel kanderaami otsast kinni. Kui Agnes telgi tagumises jaos pehmele voodile oli pandud, käskis Ivo kõiki välja minna ja jäi eesruumis Gabrieliga nelja silma all kõnelema. Gabriel jutustas lühidalt, mis temale ja tema seltsilisele sestsaadik juhtunud, kui venelased mõisameeste laagri kallale kippusid. Need juhtumised, mis tema enese meelest kõige tähtsamad olid, jättis ta muidugi nimetamata.
Ivo kuulas terava tähelepanuga, mõtles silmapilgu ja ütles siis sosistades: „Sina oled rüütlipreili kullake?“
Gabrieli silm välkus, aga ta kostis jääkülmalt: „Sinu nali on nüri, Ivo Schenkenberg.“
„Mul on üksainuke silm, aga see on terav,“ irvitas Ivo. „Mis sa tühja põikled? Oleme ju vanad sõbrad ja kasuvennad, kellede vahel saladusi ei tohi olla. On sul nii suur hirm vana Mönnikhuseni valjuse pärast? Ära karda, et mina äraandjaks saan, ehk see küll mulle suurt valu ei teeks, kui sind võllas kõikumas näeksin.“
„Ma olen ju sinu käes, sa võid mind ise võl-
