kätte saanud, Ivo on minu kasuvend tunneb ka minu seltsilist; uskuge mind, ta saab teda suure auga vastu võtma.“
Andres raputas küll umbusklikult pead, aga peotäis kulda ja Gabrieli tõsine, julge olek mõjusid niipalju tema peale, et ta kauemini vastu ei tõrkunud. Meeste abil valmistas Gabriel puuokstest ja lehtedest kanderaami, tõstis Agnese, kes uimastusest toibudes ja Gabrieli enese juures nähes vagusalt kõik enesega teha laskis, raami peale ja palus mehi enesele kandmise juures kordamööda abiks; teised kargasid hobuste selga ja rong liikus talupoegade laagri poole.
9
KASUVENNAD.
Schenkenbergi laager seisis Jägala jõe läänepoolsel kaldal, sel kohal, kus Viru- ja Järvamaalt tulevad teeharud, praegune Narva ja Piibe maantee, kokku jooksevad. Laagri üldine pilt oli ütlemata kirju. Mitmetaoliste ja mitmekarvaliste telkide vahel sõelus ning käratses hulk mehi, kes oma välispidise kuju poolest enam röövlite kui korrapäraste sõjameeste moodi olid. Mõned olid veel endises eesti talupoja riides, teised rootsi ja vene sõjameeste mundris, kolmandad kandsid mitmete rahvaste ja seisuste käest kokku riisutud ja selga lapitud hilpusid. Mõne kuu ajaga oli see „nälginud talupoegade kari“, mis seni Tallinna sakstele ristiks kaelas olnud, kuulsaks väesalgaks muutunud ja sakslase Ivo Schenkenbergi osava
