pilk meeste peale oli talle selgust andnud, et need nüüd tõesti head sõbrad olid.
Agnese silmad vajusid kinni, uimastus — seekord headtegev, kosutav uimastus — tüli uuesti ta peale. Gabriel valmistas talle kimbust riietest pehme peaaluse ja laotas oma kuue ta üle. Siis pöördus ta meeste poole:
„Kas tahate kerge vaevaga hulga raha teenida?“
„Miks me raha ei peaks tahtma?“ kostis Andres venitades. „Aga mis asjamees sina siis õieti oled, et meile korraga raha pakud? Esiti olid kalamees, siis tuli ülekuue alt sõjamees välja, nüüd oled rahameheks saanud.“
„Ükspuhas, kes mina olen. Ma ei palu teid enese pärast. Peaasi on, et see õnnetu laps päästetud saaks. Tema isa on päratu rikas, ta võib teile heategu kuhjaga ära tasuda. Kas tahate käeraha? Võtke kõik, mis mul kaasas on.“
Gabriel pistis käe põue, võttis kotikese välja, puistas selle seest hulga kuldraha peo peale ja jagas meestele, kes end suuremat paluda ei lasknud.
„Ja nüüd vastake minu küsimuste peale. On Ivo Schenkenberg, rahataguja poeg Tallinnast, tõesti teie pealik?“
„Muidugi on,“ kostis Andres uhkusega.
„Kus kohal ta seisab?“
„Laager on jõe ääres, umbes kaks penikoormat siit allapoole.“
Gabriel suutis vaevalt oma liigutust varjata: nimetatud koht pidi ju umbes tema lapsepõlvine kodupaik olema.
„Kui palju seal mehi on?“
