Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/324

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

tas ta naerdes välja: „Sinu ei oleb poiss, sinu oleb ilus tidruk! Minu tunneb see.“

Agnes kahvatas ja püüdis vägisi naeratada. Mehed naersid, hakkasid „Jürit“ teravamalt silmitsema ja tooreid ettepanekuid tegema, kuidas õiget aru kätte saada.

„See oleb kerge aru saama,“ ütles sakslane; ta nihkus Agnesele ligemale, sirutas katsudes käe välja, aga enne kui ta soovitud sihile jõudis, sasis tugev käsi ta kraest kinni ja virutas ilma suurema ägeduseta paar sammu tagasi.

„Jäta poiss rahule,“ ütles Gabriel rahulikult. „Ma ei salli, et temasse puututakse.“

Agnes oli üles karanud ja värisedes Gabrieli selja taha astunud.

„Ära vihasta, Gabriel!“ palus ta sosistades.

Gabriel jäi rahuga istuma; ainus muudatus, mis tema näost näha, oli see, et ta ninasõõrmed veidi tuksusid.

„Sa oled väga julge, kalamees,“ ütles Andres ilma vihata. „Kas tead ka, et meie sinuga viis imet võime teha?“

„Minuga tehke mis tahate, aga jätke poiss rahule,“ kostis Gabriel.

„See ei oleb poiss!“ hüüdis sakslane, kes ennast vaheajal maast üles oli koristanud ja Agnesele uuesti läheneda püüdis. Nüüd tõusis ka Gabriel püsti.

„Tagasi!“ ütles ta nii ähvardavalt, et sakslane kohmetult sammu taganes. „Mehed, kas see on teie tänu, et teile süüa andsin, teid kui sõpru vastu võtsin? Ma arvasin sellega oma kohut täitvat, sest ma näen, et teie eestlased olete nagu