kentsakalt kokkulapitud riides ja mitmesugu sõjariistadega ehitud; mõnel oli üks või kaks prii hobust oheliku otsas.
„Tere, külamees!“ hüüdis esimene ratsanik selges eesti keeles ja kargas kohe hobuse seljast maha, mispeale kõik teised sedasama tegid. „Oleme parajaks ajaks siia juhtunud: teil on laud kaetud, meil kõhud tühjad.“
„Võtke heaks, kui aga toit maitseb,“ ütles Gabriel.
„Küll ta maitseb, anna aga siia. Kelle see kena junkur on?“
„See ei ole junkur, see on minu vend Jüri.“
„Kes sa siis ise oled?“
„Kalamees siit lähedalt. Aga kes teie olete?“
„Ära n’a palju päri, külamees, anna parem süüa,“ ütles ratsameeste esinik upsakalt ja kippus sedamaid toidukraami kallale, mida Agnes vaheajal oli kimbust välja võtnud ja rohu peale ladunud.
Meeste nälg oli suur, terve sink ja leib oli lühikese ajaga nende lõualuude vahele kadunud. Lahkeid vastuvõtjaid ei pannud nad peaaegu tähelegi. Mõnest sõnast., mis nad isekeskis vahetasid, märkas Gabriel, et nad suurema salga liikmed olid, kes hiljuti Virumaal riisumas käinud, ja et nende ninamehe nimi oli Andres. Üks neist näis näo vormi ja kange keelemurde pärast võõramaa mees olevat. See piilus tüki aega kahtlaselt Agnese otsa ja tegi temaga siis saksa keeles juttu. Aga Agnes raputas pead ja vastas kõige laiemas maakeeles: „Ei mõista.“
Sakslane piilus ja piilus — ja korraga pahva-
