sean? Anna andeks, armas jumal, kui ma praegu midagi teist õnne kõrgemaks pidada ei suuda, kui seda, mis mul käes on!“
Pisarad tumestasid Agnese silmi. Ta langes põlvili ja kuum palve, uskliku, õrna, õnnest ja ühtlasi õnne kadumise ahastusest väriseva südame palve kerkis ta huultelt sinise taeva poole . . .
Lõuna ajal võtsid Gabriel ja Agnes Jägala jõe kõrgel kaldal lõunat ja olid ühtlasi nii magusasti juttu puhumas, et nad salka ratsamehi, kes liivasel pinnal ja põõsaste varjul peaaegu kuulmatult lähenesid, varemalt tähele ei pannud, kui ärapeit-mine juba võimatu oli. Neid oli nähtud ja ratsanikud kihutasid otsekohe nende poole.
„Oh jumal, minu unenägu!“ karjatas Agnes kohkudes.
„Kui see Siimu salk peaks olema, siis peame oma elu kallilt müüa katsuma,“ ütles Gabriel üles karates. „Kus mu silmad ja kõrvad olid? Nüüd ei maksa enam põgeneda. Vahest jätavad nad meid puutumata. Ma ei näe Siimu nende hulgas.“
„Ära neid asjata ärrita!“ palus Agnes.
„Jumal hoidku!“ naeratas Gabriel. „Kui vastane minust kangem on, siis olen ma vagasem kui lammas. Omalt poolt palun mä: ole kaval ja külma verega! Ma arvan, need ei ole muud kui põgenevad või riisuvad talupojad. Meie peame huntidega ulguma: mina olen muidugi nendesugune ja sina — kas tahad nüüd natukeseks ajaks minu vend Jüts olla?“
„Hea meelega.“
„Kena.“
Gabriel astus tulijatele paar sammu vastu. Neid oli kümme ratsameest, kõik väga kirjus,
