ja äratas tema hinges pea rõõmsaid, pea kurbi mälestusi. Üldse oli teekond sel päeval rändajate meelest veel lõbusam kui eile. Küll pidid nad vaevaga mitmest padrikust, soost ja liivanõmmest läbi tungima, aga selle-eest paistis ka päike nii armsasti, linnud laulsid nii rõõmsasti ja kõigepealt purskas rändajate südametes nii elav, värske rõõmuallikas, et nad teeraskusi sugugi tähele ei pannud. Oli mõni padrik liig tihe, mõni soo liig pehme või oja liig sügav, siis laskis Agnes ennast hea meelega Gabrielil kätele võtta ja maksis talle oma magusa suuga niisugust vaevapalka, mida noormees ühegi kulla ega hõbeda vastu ei oleks vahetanud. Paaril korral puutusid neile eemalt inimesed silma, aga nad hoidusid nende eest hoolega kõrvale, vähem kartuse kui kentsaka kadeduse pärast oma noort õnne võõra silmale ilmutada. Imelik jõud oli Agnese õrnadesse liikmetesse asunud. Ta ei kaevanud kordagi tüdimuse üle, ei läbenud pikemaid puhkamise aegugi pidada, ta astumine oli kerge, lennu sarnane, ta hääl värske ja vaim erk. Pakkus Gabriel talle käsivart toetuseks, siis võttis ta selle küll vastu, surus end silmapilguks seltsilise külge, pani pea otsekui väsinult ta õlale ja lippas siis vallatult naerdes jälle tüki maad ette.
Õhtuks jõudsid nad selle koha ligidale, kus Soodla jõgi Jägala jõega ühineb. Paksus rägastikus jäid nad öömajale. Gabriel ehitas okstest ja lehtedest hurtsiku Agnesele peavarjuks, valmistas talle samblast pehme aseme ja soovis head und. Ta ise heitis jälle lausa taeva all puhkama.
Agnes uinus seekord varsti, aga ta uni oli rahutü. Raske ahastav unenägu vaevas teda. Ta
