reis, mis nüüd paraku veel pikemaks ähvardab venida, teie meelest olla.“
„Ei sugugi!“ tõendas Agnes ilma mõtlemata. „Ma ei ole vist iialgi rõõmsam ja — rahulikum olnud.“
Selle peale ei teadnud Gabriel muud midagi vastata, kui kummardas äkilises liigutuses, sasis neiu käed pihku ja andis neile suud. Kust ta korraga selle julguse võttis? See on tärkava armastuse saladus. Agnes tõmbas käed ruttu tagasi ja kattis nendega oma silmi. Väsimuse ilme oli ta näolt äkisti kadunud.
Gabriel soovis neiule veidi kõikuva häälega rahulikku und ja läks küünist välja. Ukse taga heitis ta rohu sisse pikali, kindla nõuga mitte uinuda, vaid öö läbi valvata. Tema hingeline seisukord tegi selle nõu täitmise kergeks. Ta ei tundnud kõige vähematki väsimust, ta liikmed olid kerged, pea roosilisi mõtteid täis. Looduses valitses vaikus ja pimedus, miski asi ei seganud Gabrieli mõtete rida. Ta pani käed pea all risti ja vahtis üksisilmi tumesinisesse taevasse, kus tähed armsasti särasid. Gabriel ei näinud ühtegi tähte, tema silma eest libisesid viimaste päevade mälestused mööda. Kasvava rõõmuga tuletas ta kõiki neid juhtumisi meelde, mis Agnest puudutasid, ja oli juhtumiste rida otsas, siis hakkas Gabriel ilma tüdimata teisest otsast uuesti peale. Aeg-ajalt näis see õnn, Agnest oma ligidal, oma kaitse all teada, tema meelest arusaamatu, võimatu olevat; igakord pidi ta siis võitlema kange tahtmise vastu küüni astuda ja oma silma käest kindlat tunnistust nõuda, et Agnes tõesti, kehalikult seal oli, et miski unenägu ega viirastus teda
