Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/310

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Junkur Georg, mis te teete? Teie annate sulase käele suud!“ püüdis ta naljatada, aga ta hääl jäi kurku kinni, ta värises kõigest kehast. Tema ees seisis uhke rüütlipreili kui vaene patune; silmad maha löödud, paled lõkendava punaga kaetud; tema neitsilik ilu oli sel silmapilgul Gabrieli meelest peaaegu üleloomulik, ja üleloomulik oli ka noormehe tahtejõud, et ta sarnase kiusatuse vastu jaksas seista.

„Mõtelge oma seisuse peale, preili von Mönnikhusen,“ ütles ta lühikese vaikimise järele kentsakalt kõlava, katkendliku häälega.

„Olen ma teid pahandanud?“ kogeles Agnes kohkudes.

„Ei, aga ma ei tahaks, et teie hiljem iseenese üle pahandaksite.“

Päike oli juba looja minemas, kui rändajad ojakese äärde jõudsid, mis siin laisalt metsaheinamaast läbi sirises. Ojakese ligidal seisis üksik heinaküün ja Gabriel leidis järele vaadates, et küünis ei tea mis ajast veel vähene osa heinu järele oli jäänud.

„Taevas on meile armuline,“ ütles ta rõõmuga. „Mõtlesin juba murega, kust öömaja leida. Tore ei ole küll seegi mitte ja ära hellitatud junkur Georg tõmbab vist suu veidi krässu, aga vähemalt võib ta nüüd ometigi pehmel asemel ja katuse all puhata. Mina kui truu sulane jään küüni ukse ette valvama.“

„Kas teie sugugi väsinud ei ole?“ imestas Agnes.

„Ei ole.“

„Minu jõud on küll lõppemas,“ õhkas Agnes väsinult pehme heina sisse langedes.