lega lõpeb Gabriel Sagorski elulugu. Mis siis veel tuli, seda teab junkur Georg ise, sest räägitav Gabriel ei ole keegi muu kui teie alandlik sulane.“
7
LEPING.
Agnes oli sügava tähelepanuga kuulanud. Kui Gabriel vait jäi, tõmbas neiu sügavasti hinge ja ütles pehme häälega: „Teie olete hea jutustaja ja veel parem poeg. See inimene on õnnelikuks kiita, keda — “
„ — keda teie armastate,“ tahtis Agnes ütelda, aga ta punastas äkisti ja lause jäi lõpetamata.
„Noh, keda —?“ päris Gabriel ilma armuta.
Agnes tegi teist juttu.
„Ma kardan, et teie nüüd enam minu sulane ei taha olla, vürst Sagorski,“ ütles ta kartlikult naeratades. „Teil on nüüd õigus minu peale üle õla vaadata, sest mina olen lihtsa rüütli tütar, kuna teie vürstlikust soost olete.“
„Kui teie arvate, et mina oma isa endise seisuse peale põrmugi uhke olen, siis eksite, junkur Georg,“ ütles Gabriel kuivalt. „Selle maa seaduste järele ei ole ma pealegi muud kui Pirita kloostri pärisori, kes oma kohut ei täida.“
Oma meeles aga mõtles ta: „Väga hea, et ta mind nüüd enam omasuguseks arvab. See kasvatab uhke rüütlipreili usaldust minu vastu ja aitab teekonda kergendada.“
Ja valjusti lisas ta juurde: „Kas olete nüüd küllalt puhanud, junkur Georg?“
